Hatice otsustas Nigariga abielluda ja leidis talle väärilise peigmehe - Matrakchi Efendi. Nigari süda ja mõtted kuulusid aga Ibrahimile ning abielu oli talle koormaks. Nigar ei suutnud armukese tahtele vastu seista ja võttis südamevalu läbi saatuse löögi alandlikult vastu.
Oma pühendunud teenistuse eest korraldas Valide Nigarile kaunid pulmad ja pärast tseremooniat saadeti pruut peigmehe majja.
Nigar, pisarsilmil, ootas peigmeest ja saabuvat pulmaööd. Ta ei oodanud aga, et tema juurde tulnud Matrakchi ütleb kolm korda: "Ma lahutan".
Nigar anus Matrakchit, et ta teda ei lahutaks ega saanud aru, milles ta süüdi on. Kuid Matrakchi lahkus ilma selgitusteta, jättes pruudi üksi oma majja.
Samal ajal kui Nigar oma häbi pisarates rõõmustas, avanesid toa uksed ja Ibrahim astus tuppa.
Enne tähistamist astus Ibrahim Matrakchi juurde ja tuletas talle meelde Victoria (Sadika) lugu. Ja ka see, et Ibrahim päästis toona Efendi elu. Selle eest nõudis Ibrahim, et Matrakchi lahutaks Nigarist juba enne pulmaööd, selgitades, et see naine kuulub talle. See puudutab ainult lahutust, keegi ei peaks teadma. See on nende väike saladus.
Ibrahim oli "oma naise" saamisest nii hämmingus, et ei märganud, et Anatoolia endine kuberner Behram, kelle Ibrahim oli ametist kõrvaldanud, kuulas nende vestlust pealt.
Nigar veetis oma pulmaöö mitte Matrakchi, vaid Ibrahimiga. Ja näib, et Nigar püüdis õnnelinnul sabast kinni. Side suurvesiiriga toob talle aga palju leina ja pisaraid. Kõik salajane saab ju alati selgeks.
