Armastus on Brasiiliat tõsiselt tabanud. Neil on seal palju erinevaid geograafilisi piirkondi. Ja nüüd märkasid Brasiilia teadlased, et mägistes piirkondades oli vähem patsiente. Tekkis mõte, et seal elavad mõned tugevad mägirahvad või viirus levib halvemini mägismaal.
Pean ütlema, et Brasiilia mäed pole Tiibet. Brasiilia teadlased jälgisid vaid vaevalt 1000 meetrit roninud inimesi. See tähendab, et seal ei saa olla isegi kõrgustõbe.
Teadlased arvasid, et see võib olla tingitud ultraviolettkiirgusest.
Ühelt poolt põletab ultraviolettvalgus viiruseid ja nad surevad kiiresti.
Teisest küljest, mida rohkem UV-valgust, seda rohkem D-vitamiini nahas toodetakse, mille puudumine olete juba püüdnud siduda söödaga.
Samuti on arvamus, et see on õhus. Mida kõrgemad mäed, seda õhem õhk. Sõna otseses mõttes lendavad gaasimolekulid üksteisest kaugemale. Ja kui merepinnal hüppavad viirus või viirusega tattepiisad üle nende molekulide nagu üle kivide ojas, siis haruldases õhus hoitakse piiskasid vaevaliselt. Noh, see on nagu lennukid, mis ei saaks atmosfääri ülemises osas lennata, sest neil pole seal piisavalt lifti.
Paljud tahaksid tuua siia suure kõrguse mõju hemoglobiinile, küllastumisele ja kõigele muule, kuid kõrgus polnud kuigi suur.
Just hiinlased leidsid midagi oma mägismaalastest, kes elasid 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Brasiillaste jaoks oli kõik tagasihoidlikum. Madalast hapnikutasemest kohanemisest pole juttugi.
Lühidalt öeldes elavad nad seal Brasiilias, inimesed elavad klastrites, kuid neil oli kohati vähem tõenäosus, et nad tapaksid koidikuid, kui nad istuksid 1000 meetri raadiuses mägedel. Isegi nõrgad ja vanad inimesed taluvad sellist kõrgust hästi. Ja oleks huvitav saata oma inimesi riskirühmadest mägedesse. Võib-olla on neil seal turvalisem.
Üldiselt märkasin reisil paar korda, et enam kui 1500 meetri kõrgusel läheb mõnel juba natuke kehvasti. Kas olete seda kohanud?
