Suleiman ja Ibrahim ei olnud seotud ainult riigi asjadega. Sultan kohtles oma orja kui sõpra, venda ja usaldas talle lisaks valitsuse asjadele ka südameasjad. Meenutades vähemalt seda, kui Suleiman otsustas koos Alexandra Anastasia Lisowskaga nišše teha, ei teadnud isegi armuke ise sellest ja Ibrahim oli kõigist asjadest teadlik.
Selline suveräänne usaldus meelitas Ibrahimi ja pärast seda, kui ta sai uue suurvisiiri ametikoha ja allkirjastas käsk, et kellelgi pole õigust teda hukata, isegi sultan ise, oli Ibrahim uhke, et seadis end samale tasemele sultan.
Ibrahim rääkis Prantsusmaa suursaadikuga peetud läbirääkimistel üha enam oma suursugususest ja nimetas end korduvalt sultani ülemjuhatajaks.
Ibrahimil oli palju pahatahtlikke soovijaid, kes suveräänile Pargala ütlustest teada andsid, ainult Suleiman andis sõbrale iga kord andeks, soovitades tal võidelda oma edevuse ja uhkuse vastu.
Ibrahim armastas ja austas suveräänset inimest, kuid armastas rohkem võimu ja raha.
Ibrahim õõnestas lõpuks sultani enesekindlust, öeldes, et ta tegeleb riigiasjadega, ja ta ise läks Manisasse Mustafaga rääkima. Loomulikult ei olnud see ilma Alexandra Anastasia Lisowskata. See oli see, kes ütles Suleimanile, kus suurvisiir tegelikult on, ja soovitas neil valmistada ette suveräänse vandenõu.
Suleimani piinasid kahtlused pikka aega, kuid kui ta sai Alexandra Anastasia Lisowska ettepanekul läbirääkimiste protokolli kätte. Prantsuse saadikutega, mille Ibrahim veetis, polnud Suleimanil kahtlust - tema sõber sai tema vaenlane.
Suursaadikutega kohtumisel nimetas Ibrahim isandat lõviks ja ennast taltsutajaks, märkides, et ilma tema nõusolekuta ei andnud suverään välja ühtegi dekreedi. Ja just tema - taltsutaja, kasvatab oma žestiga lõvi - suveräänse.
Pärast protokolli lugemist mõistis Suleiman oma endise sõbra tegelikku palet ja otsustas ta hukata. Kuid sultan ei teadnud, kuidas seda õigesti teha, nii et ta läks Qadi Efendi juurde nõu küsima.
