Meie riigis on see nii korraldatud, et kõik laste kasvatamise koormad langevad naise õlgadele, s.t. ema. Mees saab toitjaks, kaitsjaks ja täidab siis ainult isa rolli. Kuid psühholoogid on tõestanud, et isal on oma lapse elule tohutu mõju.
Lapse ema on inimene, kes andis talle elu, kuid ärge unustage, et on olemas ka teine vanem ning isa roll pole vähem tähtis kui ema oma.
Suhetes olev mees võtab liidri koha. Mulle tundub, et keegi ütleks, et lapsepõlves õhkas isa julgust, jõudu, ta oli range. Naised seevastu on midagi õrna ja ilusat. Tütre isa kujutlus püsib peas pikka aega. Ja just selle pildi järgi valib ta elukaaslase. Kui isa ei jõudnud "julge" ja tugevani või puudus lapsepõlves üldse, läheneb ta oma valikule liigse kriitika ja ettevaatusega.
Poiste osas püüavad nad kõiges olla oma isade sarnased. Sarnasus avaldub välimuses, suhtumises inimestesse, suhtumises naissoosse. Kui poiss näeb isalt austust, aukartust ja hoolimist oma ema suhtes, siis kohtleb ta naissoost sama hellalt, tähelepanelikult ja galantselt. Kui poeg kuuleb ema vastu solvanguid, näeb, et isa halvustab teda igal võimalikul viisil, käitub ta edaspidi naistega samamoodi.
Mõnikord juhtub, et isa ei taju oma poega või tütart märkimisväärse isikuna. Ta kritiseerib, alandab, ajab raamidesse. Ja ta teeb seda seetõttu, et tahab kasvatada lapsest "päris inimese", noh, või ta lihtsalt usub, et laps on väike, mis tähendab, et tal pole ei hääleõigust ega muud õigust. Sellise isaga laps kasvab madala enesehinnanguga. Ja juhtub, et laps ei pea oma isa kellekski autoriteetseks, kohtleb teda mitte õige armastuse ja austusega ning püüab tulevikus temaga igasugust sarnasust vältida.
Ema on inimene, kes alati kahetseb, mõistab ja ümbritseb hoolt. Kuid oluline on ka isa roll. Isa suhtumine lapsesse kajastub tema tajus maailmast, harjumustest, käitumisest ja psüühikast. Näiteks kui isa ei võta lapse elus üldse mingit osa, taganedes oma kohustustest agressiivselt viitab toimingutele, teeb mõnest lapsest nalja, siis poeg või tütar mäletavad seda kõike ja isa muutub lapse jaoks ebavajalikuks võõras.
Isalik luba, nagu keelamine, on lapsele alati oluline. Esialgu tajub laps ainult oma ema millegi olulisena tema elus, kuid siis saabub isa rolli mõistmine tema elus. Laps üritab jagada oma armastust kahe vanema vahel. Isa laseb tal riskida, hindab, nõuab tulemusi. Võime teha ühemõttelise järelduse, et isa roll meie igaühe elus on väga oluline. Isa olemasolu meie elus või vastupidi, isa kasvatuse puudumine - see kõik mõjutab!
Lapse saamise otsus peaks olema tasakaalustatud ja teadlik. Väga sageli juhtub, et rasedust ei soovitud, paar ei valmistunud vanemate rolliks. Ja siis hakkab naine kiiresti tajuma ennast teises staatuses, tal on lausa 9 kuud aega harjuda mõttega, et temast saab ema (kuigi kõike võib juhtuda). Mis puutub meestesse, siis nende jaoks on kõik raskem. Pikka aega ei pruugi nad aru saada, et saavad varsti veel ühe osa vastutusest, et nende ellu ilmub väike puru, mis tuleb üles kasvatada. Sageli ei tea isad, kuidas isade rollis lastega käituda, ja muidugi on juhtumeid, kui uus roll viib arguse ja selle tagajärjel naisest lahku minemiseni.
Isalt sõltub enamasti suhtumine meessugusse tulevikus, enesehinnang, teiste hinnang, tulevaste suhete ideoloogia ja palju-palju muud. Isapoolse surve ja tema mõju abil kujuneb välja lapse isiksus, arvamus, soovid, võimalike olukordade lahendamise viisid jne.
Mida sa sellest arvad?
Algne artikkel on postitatud siia: https://kabluk.me/psihologija/kak-otec-vliyaet-na-zhizn-rebenka.html
