Ottomani merel tabavad Türgi korsaarid Kastiilia printsessi Isabella Fortuna. Korsaarid, olles konfiskeerinud väärtusliku lasti, otsustasid selle anda ainult Osmanite valitsejale.
Ibrahim, saades teada, et printsess Fortuna on Ottomani piraatide pantvangis, käsib Syumbul ta koos saatjaskonnaga korsaaride käest välja lunastada ja jahilossi toimetada.
Ibrahim teatab valitsejale, et Isabella Castile on nende vangistuses ning Suleiman läheb kohe vangiga tutvuma. Printsess, kes Osmanite valitseja ees erilist värinat üles ei näita, nimetab teda barbariks ja ähvardab, et tema kihlatu prints Ferdinand päästab ta kindlasti.
Suleiman, kes oli harjunud sellega, et naised tema juuresolekul pead langetasid, näitas printsessi vastu erilist huvi. Ta käsib teda ümbritseda tähelepanu ja hoolitsusega, kuid teatab samal ajal, et ta ei tagasta teda oma kodumaale.
Suleiman täidab kõik printsessi kapriisid ja liigub Alexandra Anastasia Lisowskast aina kaugemale. Nüüd ei kuulu tema mõtted mitte punajuukselisele konkubiinile, vaid resigneerunud mustajuukselisele printsessile, kes ogadega ei koonerda.
Suleiman otsustas poliitilistel kaalutlustel Hispaania printsessi vangistuses hoida. Kuid ta ei varjanud oma huvi tema vastu.
