Ma arvan, et käitun ise valesti, kuid arvan, et minusuguseid on tegelikult palju. Mind on alati piinanud küsimus: miks, mida rohkem sa inimestele annad, seda rohkem püütakse meist veelgi rohkem välja imeda. Miks on praegu nii palju tarbijaid, kellest, jumal hoidku, keeldute, nad hakkavad end ohvriks tegema?
Mul oli vana sõber. Oleme rääkinud üle 10 aasta ja mu silmad avanesid alles hiljuti. Õppisime koos, abiellusime peaaegu samal ajal ja töötasime sarnastel aladel. Ma hindasin teda alati väga, armastasin teda, kuid otsustasin ise, et peame suhtlemise lõpetama. Ja seda kõike tema tarbija suhtumise tõttu minusse. Mitu korda ta mulle helistas ja siis maha jättis, nii et helistasin talle omal kulul. Ja helistasin, et kuulata telefonis mingit tühja jutuajamist, mis kestis tunde.
Kui mul oli vaja talle helistada, ei tulnud mulle pähegi teha nii, nagu tema tegi. Ja kõik meie vestlused algasid temaga "kuidas läheb" ja siis ei olnud mul aega isegi suud lahti teha, kui ta valas osa oma uudistest minu peale. Pidasin kaua vastu, aga nüüd sain alles aru, et ma ei taha suhelda inimesega, kes minust ei hooli.
Mitu korda unustas ta mulle õnne sünnipäevaks soovida ja kord ei teinud ma seda hommikul, siis kuulasin kaebusi ja etteheiteid. Ta mäletab mind, kui tal on minult midagi vaja, mul on väga kahju, et ta minusse nii tarbijalikult suhtub ja ma suhtun temasse kogu hingest!
Kunagi olin taksos. Istun autosse ja panen kotid istmele. Just lahkusin riidepoest, rahul ja õnnelik. Vaatan, juht vaatas mulle otsa ega võta silmi maha. Ma küsin: "Mis juhtus?" Ja ta ütles mulle: "Ma loodan, et sul pole kotis liha?" Hiljem selgitasin, et enne mind oli üks naine takso tellinud. Ta ronis autosse, viskas kotid istmele (no nagu minagi), ainult tal oli seal liha ja see hakkas voolama.
Juht palus naisel kotid põrandale panna, kuid naine hakkas vanduma, nagu oleks teenuse tarbija, kuhu tahab, sinna paneb kotid. See tekitas minus ebamugava tunde, mis inimesed need on! Kuidas on see võimalik!
Kui palju kordi olen oma elus kohanud mehi, kes rääkisid oma "abikaasadest" negatiivselt. Nad olid oma naiste käitumisega väga rahulolematud. Kuna naised tahtsid neilt midagi, väljendasid nad oma nõudeid ja siis, olles midagi saavutanud, jätsid nad lihtsalt maha. Ja mis need on, mees on ju perepea! Ta lihtsalt tarbib, sööb värskelt keedetud borši, paneb puhtad sokid jalga, magab triigitud linadel. Ta on tarbija, klient, mida naine ilma temata teeb, kuhu ta oma boršiga läheb, jaama kodutute juurde?
Ja lapsed... Miks lapsed oma vanematesse nii tarbijalikult suhtuvad. Seda ma näen praegu, meie ajal. Lapsed on lugenud psühholooge mürgiste vanemate kohta ja nad on kindlad, et ema ja isa on neile kõik võlgu. Sündisid, kandsid kootud kombinesooni, sõid putru, õppisid riime. Nad on ohvrid, proovivad millegi eest noomida või karistada - nad ei saanud minust aru, olete kohustatud, olete mürgine. Nende vanematele siis korter, auto, haridus, aga kõigest neile ei piisa, nad on harjunud nende juurest tõmbama. Ja sa annad neile vähe raha, kallistad neid veidi ja esitad valesid küsimusi!
Mis on vastus? Need ära kasutatud inimesed, kellest “ohvrid” jätkuvalt tarbivad, hakkavad endale etteheiteid tegema, tunnevad end süüdi, otsivad sellise suhtumise põhjuseid endasse. Ja kas nemad on süüdi? Miks on praegu nii palju tarbijaid?
Algne artikkel on postitatud siin: https://kabluk.me/poleznoe/pochemu-vokrug-tak-mnogo-ljudej-privykshih-potreblyat-za-nash-schet.html
