Nurten kohtles Meryemi alati vihkamisega, uskudes, et tema tark poeg ei vaja tema vaest minit. Ja pärast Oktay surma vihkas ta teda veelgi rohkem. Nurten unistas tüdrukule kättemaksust nii palju, et ta sureks piinadesse, pidades teda kõigis Oktay hädades süüdi.
Esialgu otsustas Nurten Meryemi kaljult alla visata, kuid ta ei suutnud selleks jõledaks teoks julgust koguda. Kuid Nurten lubas, et elab nii kaua, kuni Meryem elab, ega puhka enne, kui saadab tüdruku oma pojale järele.
Nurten kohtas naist, kelle südant oli samuti täis kättemaks – Mahmudi ema. Naine tõi Nurtenile mürki, mille tilk võib võtta inimeselt elu. Aga inimene sureb piinades.
Nutren suutis sattuda Meriemi pagariärisse ja määrida oma toas klaasi servale mürki. Jäi vaid oodata, millal Meryem sellest klaasist vett joob.
Istanbuli saabunud Susan Hendersen imetles aga Meryemi meelekindlust ja otsustas teda kaitsta. Nurteni kurjast plaanist teada saades käskis Susan ta oma majja tuua. Ja siis pani ta naise ette sama klaasi, mille ta oli mürgiga kokku määrinud. Nurten püüdis tõestada, et Meryem väärib surma, kuid Susan, valades Nurtenile klaasi sisu näkku, hoiatas, et järgmine kord paneb ta selle jooma.
Nurteni plaan kukkus taas läbi ja naine ei suutnud kunagi poja surma eest kätte maksta. Kuid peagi saab ta teada, et Oktay ei surnud sugugi ja ootab teda oma uude koju.
