Prokurör Ugus hakkas tegelema Namyk Emirkhani juhtumiga ja nüüd on temast saanud mõisa sage külaline.
Teda huvitas igasugune teave kurjategija kohta ja ta oli huvitatud ka Idili salapärasest kadumisest.
Prokurör tuli mõisa ja tundis huvi Idili lähedase suhtlusringi vastu.
Asls Yigitiga ei suutnud midagi öelda. Naine ei suhelnud soojalt kellegagi ja tal polnud selles majas sõpru.
Julide, kes istus prokuröri vastas, oli väga närvis. Ja kui Ugus ütles, et Idil pole pikka aega oma kontosid kasutanud, mis pakkus mõningaid mõtteid, ei suutnud Djulide oma värisemist ohjeldada ja lasi klaasi käest. Ugus vaatas tüdrukut kahtlustavalt.
Ka Julia astus klaasi eemaldama, vaatas uskumatult Julida nägu. Lõppude lõpuks teadis ta väga hästi Idili ja Dzhulida vahelisest konfliktist ning kadus Idil äkki.
Kui prokurör lahkus, sisenes Dzhulida kööki ja ütles neiule, et kui tal on midagi öelda, siis las ta ütleb talle näkku ja ei vaata teda Uguse ees kahtlustavalt.
Julia ei suutnud end tagasi hoida ja meenutas, et see külaline oli selles majas. On aeg maa peale tulla.
Julide oli nördinud noore teenija ülekohtusest ja haaras teda juustest, ähvardas ta tappa.
Sel hetkel sisenes Suna kööki.
Suna eraldas tüdrukud, kuid Julide käskis tal mitte sekkuda.
Asli sisenes just sel hetkel, kui Djulide Sunaga ebaviisakalt rääkis.
Asli oli oma õetütrest lõpututest probleemidest väsinud ja kutsus ta elutuppa, palus Asli Dzhulidal kolida mõisast välja hiljuti üüritud korterisse. Asli meenutas, et varjas teda ja toetas kõiges. Kuid ka tema peab pidevalt punastama, nii et parem on, kui Julida elab eraldi.
Julida ei suutnud uskuda, et tädi teda ja mõisa minema ajas.
Julide kogus asjad ja lahkus. Nüüd aga kavatseb ta Aslale kätte maksta.
