Ferhat ei suutnud Aslyle andestada, et ta takistas tal Namykiga arveldada.
Kuid tema sõnad istusid kindlalt tema peas: „Sa oled juba korra tapnud oma isa tapja ja tahad seda uuesti elada. Olete unustanud, et olete Nezhdet Aslani poeg. ”
Ferhat otsustas alustada elu nullist.
Dilsiz tõi Asli mõisa. Asli uskus, et saab asjad kätte, kuid õnnelik perekond Aslan kohtas teda. Gulsum ütles, et Ferhat palus temalt andestust ja nad otsustasid rõõmuga seda sündmust tähistada.
Ferhat astus Asly juurde ja ütles, et tal on väga hea meel, et naine tema elus on, ning lisas seejärel:
- Tänan, et tuletasite mulle uuesti meelde, et olen Nezhdet Aslani poeg.
Tundub, et kõik hädad jäid selja taha. Kuid nende perekonna idülli murdis Namyk.
Namyk jälgis metsapaksust kõrvalt, kui õnnelikud on tema sugulased. Aga ilma temata. Namyk saatis Ferhatile sõnumi “Milline õnnelik perekond”.
Pärast sõnumi lugemist sai Ferhat aru, et tema onu on lähedal. Ilma kellelegi midagi ütlemata läks Ferhat tihnikusse ja hakkas Namykit Emirkhaniks kutsuma.
Namyk läks välja ja Ferhat ütles, et ta tuli surma. Namyk ei kartnud Ferhatit. Silma vaadates ütles ta, et Ferhat oleks sama teinud. Millele Ferhat vastas, et ta pole nagu Namyk. Tema valge pool on võitnud. Selles voolab Neždet Aslani veri.
Namyk naeratas ja ütles, et kui poeg oleks temalt ära võetud, oleks ta sama teinud. Ta võttis oma poja. Ja kui Ferhat ei usu, siis võib ta küsida Aslilt või Yeterilt. Ta pole Nezhdet Aslani, vaid Namyk Emirkhani poeg.
Ferhat kuulis seda ja langes põlvili. Püstoli pähe pannes palus ta Namykil suu kinni hoida.
Kuid Namyk ei peatunud. Ta oli seda hetke kaua oodanud. Namyk kordas, et Ferhat oli tema poeg.
Ferhat ei suutnud oma isa tappa. Isegi keegi nagu Namyk. Ta tulistas teda jalast ning haaras tal siis kõrist ja ütles, et ta ei saa olla tema poeg. Ta on Nezhdet Aslani poeg.
Ferhat lahkus, jättes haavatud Namyki metsa.
Ferhati maailm pöördus pea peale. Ta elas tohutus vales. Ja inimesed, keda ta usaldas, varjasid seda valet tema eest aastaid.
Ferhat istus mootorrattale ja sõitis minema. Keegi ei teadnud, kuhu ta läks. Ja ainult Asli arvas, et Ferhat oli läinud oma isa hauale külla. Nezhdeta Aslan.
