Oma elu jooksul on Keimet khanim toime pannud palju alatuid tegusid ja ühel päeval saabuski arvete tund. Zia Bey ajab Keimeti minema, jättes ta ilma pea katusest ja pärandist. Kuid Keimetile ei teinud haiget mitte see, vaid see, et tal võeti võimalus oma lapsi ja lapselapsi näha.
Kahraman saatis ema Hatay juurde ega tahtnud temaga isegi telefoni teel suhelda. Meryem avaldas Kerimile ka oma ema peale viha ega tahtnud temaga suhelda.
Kõik Keimeti teod olid tema arvates perekonna rahu huvides, kuid osutusid mitte heaks, vaid kahjuks.
Keimet ei saanud sugulastest kaugel elada ja teades, et Kahramanil on hea süda, otsustas ta haletsusele survet avaldada. Keimet veenis arsti ütlema pojale, et ta on väga haige. Kahraman ei saanud oma ema sellises seisundis üksi jätta ja viis ta kohe koju.
Meryem oli ema peale pikka aega vihane, kuid Keimet leidis õiged sõnad ning ema ja tütre vahel valitses taas rahu ja mõistmine. Keimet sai hea õppetunni ja nüüd ei läinud ta laste ellu, vaid oli ainult seal ja toetas neid kõiges.
Yoruki khaanide pere muutus lõpuks rahulikuks. Kuid Keimetile meenus, et oli veel üks inimene, kelle vastu ta oli väga süüdi olnud - Saadet.
Keimet tuli Saadeti koju ja palus temalt andestust, öeldes, et ta on noor ja rumal ning usub alati, et teeb õiget asja.
- Vaatasin alati ainult ettepoole ega pöördunud enam tagasi. Ma ei näinud oma vigu. Ja alles siis, kui sa meie ellu uuesti ilmusid, mõistsin, et see oli saatus. Ma tegin kõik ära. Mõistsin, et teil on puhas süda, palun teil kõik jätta minevikku.
Saadet suutis saatuse ära võtnud naisele andeks anda. Lõppude lõpuks ei saa midagi tagasi pöörata ja neil pole enam midagi jagada.
