Elif kartis väga, et jorukhaanid võtavad tema poja temalt ära. Ja tüdruku hirmud polnud asjata.
Keimet-khanim ähvardas tohutu trahviga, öeldes, et see oli Kahramani otsus.
Elif sai aru, et ta ei saa üksi joruk-khaanidega hakkama, kuid ta ei kavatse neile oma poega anda. Ainus, kes teda selles olukorras aidata saab, on Kerim. Tüdruk ei armastanud kutti, kuid lapse huvides nõustus ta saama tema naiseks.
Kerimil polnud piinlik, et neiu teda ei armastanud ja kandis onu last. Kerim oli armunud ning täis jõudu ja energiat. See tähendab, et nad saavad kõigega hakkama.
Hoolimata asjaolust, et ema, vanaisa ja onu ei andnud abiellumiseks nõusolekut, hakkas Kerim kihlumiseks ja eelseisvaks pulmaks valmistuma. Ta ootas seda päeva liiga kaua ja nüüd ei saa keegi teda peatada.
Eelseisvast kihlusest teada saades otsustas Kahraman uuesti Elifiga rääkida.
Elifi nähes tõmbas Kahraman ta enda juurde ja suudles teda. Sel hetkel mõistis Kahraman, et ka Elif armastas teda.
Ja seekord õnnestus tal teada saada, miks Elif temast ära pöördus.
Kahraman ütles:
- Defne ja ema ei taha, et nad oleksid koos, nii et nad punuvad musti intriige, millesse te usute. Kui sa tõesti armastad Kerimi, siis ma lahkun, matan oma tunded sügavalt hinge. Aga kui sa mind armastad, siis ma ei jäta sind kunagi.
Elif ei suutnud enam oma tunnetele vastu panna ja kui Kerim tuli vaatama, kuidas kihluse ettevalmistused sujuvad, tagastas Elif talle sõrmuse, öeldes, et kõik on viga.
Kerim kohtus külalistega tühjas kohvikus ja küsimusele, kus on pruut, vastas sultan-khanim:
- Pruuti pole. Selle eest vastate mulle.
