Ühes oma väljaandes "Mis oli Selimi valitseja Ottomani impeeriumis" nimetasin ainsaks pärijaks shehzade. Kommentaarides algasid arutelud, miks ta on ainus, kui Murad on alles.
Süžee meenutas kohe minu peas, kui Bayazid läks venna vastu sõtta, käskis Atmaja tal mõelda tagajärgedele, millele Bayazid vastas:
- Miks ma peaksin kartma, et suverään ei hukka ainukest pärijat, kuigi sel ajal oli tal 5 poega.
Selles küsimuses otsustasin aru saada ja vastust otsida.
Kõik osutus väga lihtsaks: Fatihi seaduse järgi hukati shehzade, siis hukati kõik tema pojad.
Selgub, et kui suverään oleks Selimi hukanud, siis oleks ta pidanud tapma oma poja Muradi ja siis poleks enam pärijaid. Muidugi leiaksid nad aujärje, kuid dünastia saab otsa.
Tegelikult ei saanud Issand seadust järgida, Selimi hukata ega Muradi puutuda, kuid sarjas me näitas, kuidas Suleiman peab kinni kõigist seadustest ning tema enda poegade ja parima sõbra hukkamine on helge kinnitus.
Lisaks on osmanitel verevaenu mõiste. Kui Selim hukataks ja tema poeg jääks elus, peaks ta oma isa kätte maksma.
Samuti ei suutnud sultan Fatihi seaduse kohaselt sultan iseseisvalt vastu võtta korraldust pärija hukata. Esiteks pidi ta saatma kirja kõrgemale mufti ja alles pärast temalt feytu saamist võis ta anda korralduse täitmiseks. Seetõttu näidati meile sarjas, et Suleiman küsis alati Ebussuudu Efendilt nõu.
Ma ei usu, et sultan Suleiman nägi Selimis vaprat sõdalast ja head valitsejat, kuid ta kõrvaldas ülejäänud väärikad troonikandidaadid isiklikult.
