Kogu sarja jooksul nõuab suverään kõigilt, ka tema lastelt, ainult ühte - täielikku kuulekust ja tema korralduste vaieldamatut täitmist.
Kui aga Mustafa sai Suleimanilt käsu Ramazanoglu Piri Pasha hukata, arvestades teda riigi reeturina hukkas Mustafa hoopis teise inimese - Iskanderi - pasha ja Ramazanoglu kingitud elu.
Rustem Pasha ei jätnud võimalust kasutamata ja ta teatas kõigest suveräänile. Sultan võttis oma poja sellise väärteo isikliku solvanguna ja mässuna tema vastu ning käskis Mustafal tulla pealinna oma tegevust selgitama.
Istanbuli jõudes ütles Mustafa isale, et tegi ise uurimise, mille käigus selgus, et Ramazanoglu Piri Pasha pole süüdi, ta on pühendunud ka oma riigile ja valitsejale ning Iskander Pasha on tõeline reetur, kes oma tegude varjamiseks laimas Piri Pasha ja tema pere.
Hoolimata asjaolust, et Mustafa esitas sultanile kõik tõendid, ei olnud Suleiman oma sõnakuulmatusega siiski rahul.
Alles siin esitas Mustafa vaieldamatu argumendi:
- Isa! Sa oled mind alati õpetanud väsimatult, kartmatult õiglust otsima. Seda ma tegingi.
Pärast dokumentide lugemist viidi Suleiman viha tulest rahu jahedusse.
Mustafa arvas, et suutis lõpuks isale tõestada, et ta on väärt poeg, sest nagu isa õpetas, otsis ta alati õigust. Kui aga sõjakampaanias osalejate nimekiri välja kuulutati, polnud Mustafat selles.
Ausalt öeldes on mul Mustafast kahju - hoolimata sellest, kui palju ta üritas oma lojaalsust ja austust oma isa vastu tõestada - oli ta endiselt suveräänse häbisse.
