Enamik inimesi eelistab teiste üle kohut mõista, sest neil on lihtsalt raske seebitada. Tõenäoliselt, kui raamat kirjutataks minu mõtete põhjal või, hoidku jumal, film, siis ma seda kindlasti ei loeks ega vaataks. Kuid on inimesi, kes on oma mõtetele nii truud ja ei lase kellelgi mõelda mitte nii nagu nemad, vaid teisiti. Näiteks kui sa pole minuga, siis oled sa minu vastu?
Jah, kõik inimesed ei sobi kellegagi suhtlema. Mihhail Žvanetski sõnul on inimesi, keda on kõige parem vältida. Las keedavad ise oma pudru sisse. Teate, ma olen selle arvamusega täiesti nõus, kõik ei ole väärt nendega oma mõtteid, ideid, kogemusi jagama. Mõned on väga rasked. Ütlesite neile: "Ma olen nii ja naa ..." ja nad vastasid: "Ei, see pole vajalik, kuulake nii nagu vaja."
Kellest parem eemale hoida!
Mustrimõtlemisega inimestelt
Kuidas eristada mõtlevat inimest stereotüüpse mõtlemisega inimesest? Väga lihtne. Mõtlev inimene, isegi kui ta on väga tark, hästi lugenud, haritud, kahtleb ta alati. Ta vaikib, selle asemel, et vahuga oma arvamust tõestada. Ta ei hakka skandaalitsema ja kellelegi midagi peale suruma, ta austab teiste arvamust.
Ja kuidas on mustriga mõtlemisega inimesega? Ta, vastupidi, kaitseb alati oma seisukohta, mis pole üldse tema, ta kuulis seda kuskil või lugenud, noh, või korjanud kuskilt mujalt ja peab nüüd ennast targaks, õigeks ja ülejäänu tema jaoks, kes arvab muidu lollid.
Negatiivse mõtlemisega inimestelt
On kategooria inimesi, kellele meeldib väga oma elu üle kurta. Probleeme on neil kõikjal. Ebaõnnestumised, aga kindlasti saavad nad neist välja ja jõuavad siis teadmata põhjustel uuesti sinna. Tööandjad ei maksa, sõbrad ei hinda, tellised katuselt kukuvad ainult neile pähe, vaenlased on ümberringi, kõik petavad neid, üritavad ära kasutada. Arvan, et peas on selgelt mingi kõrvalekalle. Noh, kas teile meeldib oma probleemidest negatiivsete mõtetega juhtida, palun! Miks piinata teisi oma negatiivsusega?
Inimestelt, kes pidevalt kiitlevad
Kui inimene uhkustab väsimatult oma saavutuste, sissetulekute, välimusega, muutub ta nagu kukk. Siin oli minu lugu. Läksin äriasju teise linna ja mu kaaslaseks oli umbes 60-aastane mees. Ta hakkas mulle väsimatult rääkima, kui ilus ta minuvanune oli, kui atraktiivne ta välja näeb. Ta hakkas nõudma, et ma nendel aastatel temasse kindlasti armun. Ma lihtsalt noogutasin. Aga mehest ehk ei piisanud. Ta võttis passist välja oma vana foto, ikka must-valge ja seal ta oli kuskil 30ndates.
Ta hakkas taas nõudma, et siin näeb ta välja väga võrgutav. Vastasin, et jah, ta oli päris huvitav mees. Kuid sõna "oli" haaras ta nii kaasa, et ta otsustas mulle rääkida, kuidas tema ümber oli alati palju naisi, kes üritasid teda voodisse tirida ja tema südant varastada. Ja ta oli tark, rikas ja seltskondlik, kõik jumaldasid teda ja et ma peaksin peaaegu kahetsema, et sündisin valel ajal. Vaevalt jõudis mu jaama!
Tüütutest ja üleolevatest inimestest
Kuigi öeldakse, et kõrkus on teine õnn, vaidleksin sellele vastu. Isiklikult jultumatud inimesed lihtsalt heidutavad mind, kuid nad ei võlu mind kuidagi. Nendega on umbne, tõbi, on mingi Hispaania häbi. Kuidas saab austada ja kuidas selliste tüüpidega suhelda? Ei, las nad lähevad minema.
Kas nõustute kuulsa satiiriku arvamusega?
Algne artikkel on postitatud siin: https://kabluk.me/psihologija/s-kem-ne-sovetoval-obshhatsya-mihail-zhvaneckij.html
