Nüüd räägitakse sageli üldistest stsenaariumitest, kuid enne tundus see jabur. Aga see on tõsi, kui vaadata paljude perede lugusid, võib aru saada, et mingi kummaline programm kandub meile kõigile sündides edasi. Siin on üks selline lugu.
Perekond: mees, naine, neli tütart, kaks poega. 1941. aastal Nad elavad hästi ja äkki on sõda. Isa ja pojad lähevad rindele. Ema ja tüdrukud jäävad koju. Nüüd on tüdrukutel vaja emal kodutöödel aidata, maju koristada, aias kaevata, samal ajal kui ema töötab ööd-päevad tehases.
Tüdrukud kasvavad üles mitte vanuse, vaid iseloomu järgi, nad muutuvad tugevaks. Mehed naasevad rindelt, kõik tundub olevat korras, kõik on terved, ainult kõik on erinevad. Isa joob nüüd palju, sest tema silme ees on mõrvatud kolleegid, tapetute näod, pojad on ranged ja hallide juustega, tüdrukud on iseseisvad, ema on tundetu ja külm.
Isa hakkab jooma ja mõne aja pärast läheb ta lihtsalt teise naise juurde. Ema hakkab haigeks jääma. Vanim tütar kasvab ja abiellub. Lootusetusest, sest see on vajalik, et mitte jääda vanatüdrukuks. Nad elavad hästi, sünnitab ühe tütre, teise, kolmanda, neljanda. Abikaasa on maruvihane, tahab poega, hakkab jooma, majas on skandaalid. Ja siis leiab ta endale teise naise ja saadab oma naise koos tütardega.
Ta naaseb oma isa majja. Ema on väga haige, ta ei saa vaevu kõndida, kuid ta aitab oma tütart lastega nii hästi kui oskab. Tütred kasvavad varakult suureks, neil on vaja ka vanaema ja ema aidata. Ta töötab pidevalt ja abiellub siis uuesti ja jälle mitte armastusest, vaid selleks, et majas oleks vähemalt mõni mees. Aga edutult. Abikaasa joob, peksab, ahistab tüdrukuid. Naine lahutab, ema haigestub ja sureb. Sel ajal on vanim tütar juba 20-aastane ja ta otsustab abielluda klassivennaga, kes tunnistab talle väga kaunilt oma armastust.
Sünnib tüdruk. Abikaasa hakkab jooma ja kõndima vasakule. Järsku taipab naine, et selline elu tuleb peatada, et ta on seda kõike näinud ja ta ei taha seda korrata. Ta kasvatab üksi tütart, töötab, õpib, aitab palju haigeks jäänud ema ja õdesid.
Ja nüüd kasvab tütar, üksainus. Mida ta on oma elus näinud? Kus on näide õnnelikust perekonnast, armastusest, hoolimisest, soojusest tema jaoks? Ta kardab mõelda, kuidas tema elu kujuneb, ta ei taha korrata kõike, mis juhtus tema ema, vanaema, vanavanaemaga.
Tal on meeste suhtes juba omad hoiakud – nad kõik joovad, petavad, peksavad oma naisi. Ta teab, et siin elus tuleb olla tugev, loota ainult iseendale, sünnitada ainult nii palju lapsi, kui suudad üksi kasvatada ja kasvatada. Ta leiab end oma naissoost esivanemate tallatud rajalt. Ja tal pole õrna aimugi, kuidas sealt välja saada, kuidas mitte sellesse kõigesse uppuda!
Ütlen kohe, et tal õnnestus sellest kõigest välja tulla. Ta kohtas väga head meest ja on temaga 20 aastat õnnelikus abielus olnud. Neil on neli last, kaks esimest olid tüdrukud ja seejärel veel kaks poissi. Tal oli väga raske end murda, et mitte korrata oma armastatud naiste saatust, pidi ta sealt sõna otseses mõttes välja saama.
Tuleb välja, et me saame ise oma elu muuta? Ei, ärge ignoreerige esivanemate kogemusi, sest see imendub nagu mudel. Jätkame sellel teel trampimist, kuid saame välja. See on hirmutav, valus, ebamugav, kuid ainus viis kõike paremaks muuta.
Me ei saa kõike parandada, me ei saa võtta ja ümber kirjutada ajalugu, me ei saa lükata vastutust teistele, kuid me saame proovida ennast ja oma elu tervendada. Oma kätega!
Algne artikkel on postitatud siin: https://kabluk.me/psihologija/kak-my-povtoryaem-sudbu-svoih-roditelej.html
