Andrei sündis 69. aastal. Pärast üheaastaseks saamist saatsid vanemad ta vanavanemate juurde külla. Vanemad ise jäid linna. Neil oli väga tõsine ja raske töö, nii et poja jaoks polnud aega. Ja siis hakkasid nad ka õhtuti õppima.
Andrei ei solvunud, nagu sageli juhtub, oma ema ja isa peale, et nad lükkasid ta vanade inimeste juurde hariduse saamiseks. Sest Andryushka armastas oma vanaisa nii väga! Ta elas koos temaga läbi kogu sõja ja sai isegi kaks korda haavata.
Ka vanaisa armastas last väga, kuigi kasvatas teda karmilt, vahel lendas isegi vööga sisse. Kuid see kõik oli ainult äri. Kui Andrei sai 7-aastaseks, viisid vanemad ta linna ja saatsid kooli. Aga kõigi pühade ajal käis poiss ikka vanaisa juures.
Kõik, mida Andrei teab, õpetas talle vanaisa! Ja ta oli väga tark ja käepärane mees, nii et Andrei kasvas üles samamoodi.
Kui Andrei oli 11-aastane, nägi ta kuttidega linnas jalutades vaateaknal ilusat ehtsat nahkkera. Maksma läks siis lausa 6 rubla. Muidugi ei andnud tollal lastele taskuraha keegi, muidu oleks poistega klubides nii väärtuslik ost võimalik teha. Nii nad jalutasidki tüütusest ohkades poe lähedale. Andrei tahtis nii väga sellise palli omanikuks saada, kuid ta ei teadnud, kust raha saada.
Vanaisa võis muidugi küsida, aga Andrei kartis, et ta ei anna. Siis otsustas ta paluda vanaemal vanaisa ümber veenda. Kuid toa aken oli lahti ja vanaisa ise kuulis kõike. Ta kutsus oma lapselapse enda juurde ja käskis tal kõik üles tunnistada.
Andrew’l polnud valikut. Ta tunnistas, et tahtis väga seda nahkkera. Siis vanaisa naeratas ja kutsus poisi oma töökotta. Seal oli tal palju huvitavat, aga vanaisa oli käepärane, tegi kõike ise. Niisiis võttis vanaisa välja ämbri naelu, ulatas selle ja haamri Andreile sõnadega:
- Siin on küüned, peate need kõik joondama. Kui teed, annan sulle palli eest raha.
Andrei vaatas õudusega painutatud küüsi ja arvas, et ta ei tule kunagi ülesandega toime. Kaks tundi ta kannatas ja sel hetkel ei tahtnud ta üldse palli. Vanaisa tegi seal üldiselt midagi omaette ja heitis vaid aeg-ajalt pilgu lapselapse toimetulekule. Ja Andrei peksis kõiki sõrmi, valust ja pahameelest jooksid juba pisarad silmist.
Ei suutnud vastu panna ja võttis kõik ära. Järgmisel päeval ärkasin üles ja mõtlesin, et äkki peaks oma kuttide poole pöörduma, las nad aitavad. Siis aga mõtles ta ümber, sest kartis, et vanaisa arvab, et ta on laisk ja argpüks. Poiss pidi end kokku võtma ja oma jõupingutusi jätkama. Ta töötas terve päeva, aga tasatas ikka terve ämbri naelu!
Vanaisa kontrollis tööd, kiitis ja ütles siis:
- Siin on teie 6 rubla. Tead, ma oleksin sulle selle palli ostnud, kui sa oleksin seda palunud. Kuid nüüd teate, kui raske on raha teenida. Ja nüüd läheb pall teile kallimaks!
Vanaisal oli täiesti õigus. Andrei oli oma palliga väga ettevaatlik, kui mitte arvestada asjaolu, et kõik lõid teda jalaga. Ta õmmeldi kinni, liimiti ja ta töötas 6 aastat! Välja visati alles siis, kui kõigile sai selgeks, et ta ei allu üldse remondile, töötas oma välja!
Sellest ajast on möödunud palju aastaid. Vanaisa Andrei ei ela enam, kuid mees sai selle õppetunni kogu eluks. Jah, ta oli veidi julm, aga väga vajalik, tähtis ja õigeaegne. See õppetund aitas Andreid rohkem kui üks kord elus! Ka praegu ei anna ta kunagi alla ega alistu raskustele, vaid läheb oma eesmärkide poole, küll aeglaselt, kuid enesekindlalt ja vankumatult. Andreyl oli alati kerge tekkivatest probleemidest ja muredest üle saada. Isegi kui see oli väga raske, võttis ta end kokku ja leidis olukorrast väljapääsu.
Siin on selline maailma vanaisa!
Algne artikkel on postitatud siin: https://kabluk.me/psihologija/urok-ot-dedushki-kotoryj-zapomnilsya-na-vsju-zhizn.html
