Kui sageli võib nüüd kohata naisi, kes ohkavad kibedalt, mõistes, et nende armastatud armsatest poegadest on kasvanud nii vastutustundetud mehed. Nad haaravad peast, mõistes, et nende poegadele on sõna iseseisvus täiesti võõras, nad on kuidagi nõrgad, pehmed, hellad. Jah, te abiellute sellise inimesega ja te ei tunne end kindlasti kaitstuna.
Aga ma ütlen kõigile neile ohkavatele muumiatele, et teie olete kõiges süüdi! Ise muudad oma poegadest õekesi ja siis ei saa aru, miks nad nii vastutustundetud on. Puhute tolmuosakesi neilt kogu lapsepõlve ja siis soovite, et nad muutuksid koheselt? Kas teil on vaja, et teie pojad oleksid teie kõrval valged ja kohevad, nõrgad ja sõnakuulelikud ning mehed väljaspool teie maja? Seda ei juhtu!
Nägin hiljuti tänaval sellist pilti. Kõnnib vanem naisterahvas, kes tassib enda järel raskeid kotte, ohkab, liigub vaevu, aga tormab. Mul oli temast nii kahju, nii et ma lähenesin ja pakkusin talle abi, küsides, kas tal tõesti pole abilisi. Ja ta vastas rahulikult, et tal on kaks alla 30-aastast poega, nad on lihtsalt praegu väga arvuti taga. Ja ei, nad ei tööta nende heaks, vaid mängivad. Ema toob koju kotid toiduga, siis tulevad need monitoride alt ära, et kontrollida, kas on maitsvat toitu kaasa võtnud.
Ja selle naise kõige kallim unistus on, et tema pätid abielluksid võimalikult kiiresti ja koliksid temast eemale. Nendest pole mõtet, nad on kasvanud vastutustundetuks, ei aita kuidagi, ei tööta. Ja see tulevane ema pole oma süüst täiesti teadlik. Ta ise muutis oma pojad sellisteks õdedeks. Ja ta ei saa üldse aru, et nüüd võib ta teiste elu ära rikkuda, sest kunagi need kaks abielluvad ja ka siis kannatavad nende naised. Ema ei õpetanud oma poegi naist austama ja armastama ja siis ta kaebab ikka igal pool, et tütred ei hoolitse korralikult tema vere eest.
Mäletan, kuidas üks sõbranna rääkis, kuidas ta oma kasvavate poiste selja taga sokke peseb ja ise üles riputab. Ta ütles, et nad ei tea, kuidas temaga süüa teha, nad ei osanud isegi mune praadida ja pelmeene keeta. Kes on selles süüdi? Ema ise seab end ju mingisuguseks kokaks, koristajaks, teenindajaks. Ta ise inspireerib poegi, et söögitegemine, koristamine, triikimine, pesemine – see kõik pole meeste asi. Ja mis on mehelik? Kas lähete oma arvutis sõtta?
Ja kui kohtled oma poega juba väga noorest peale nagu meest? Siis saab ta tõesti aru, et ema pole mingi sulane, vaid kõige lähem ja kallim inimene, keda tuleb austada, armastada ja hinnata!
Ja juhtub ka seda, et ema kardab väga oma pojast ilma jääda. Noh, nagu ta abiellub ja võib tema juurest ära lennata. Siis lubab ta tal elada koos naisega ühes korteris. Ja ta seob teda esialgu endaga, lapsepõlvest saati, surub temas meheliku printsiibi alla, ei lase tal areneda. Ja siis toob ta majja nii võimsa naise, kes kontrollib teda kõiges. Ta on harjunud, et kõik teevad tema eest, sest ta ise ei saa midagi teha!
Emad kasvatavad oma poegi vastutustundetuks. Nad jätavad nad ilma valikuvõimalustest, sisendavad neisse algatusvõime puudumist, nõrka iseloomu ja laiskust. Siis kasvab kasvav poeg suureks, püüdmata midagi vallutada ja midagi saavutada, või muutub agressiivseks ja ebaviisakaks, et emale vastu panna. Esimene variant on emme poeg ja mõmiseja, teine naistevihkaja ja türann.
Mida teha?
Lõpetage patroneerimine! Lubage teil üksinda oma iseseisvust lihvida. Ärge kunagi kustutage oma lapse iseseisvust. Kui poiss ütleb: "Ma ise," on see tema õigus, las ta teeb seda, las ta õpib.
Kas emad saavad pühendada rohkem aega iseendale ja teistele pereliikmetele? Pööra rohkem tähelepanu oma tütardele, abikaasadele, hoolitse oma välimuse eest, tegele oma lemmiktegevustega? Võtke eeskuju loomadest! Nad hoolitsevad oma järglaste eest ainult teatud vanuseni, õpetavad lastele vajalikke oskusi ja vabastavad nad siis "perepesast"!
Algne artikkel on postitatud siin: https://kabluk.me/psihologija/kak-materi-sobstvennymi-rukami-prevrashhajut-synovej-v-bezotvetstvennyh.html
