Tapnud Idili, kiirustas Djulide surnukehast vabanema. Tundub, et tüdruk on kõike ette näinud. Ta pani kummikindad kätte ja viis surnukeha tihnikusse.
Mõeldes, kuhu surnukeha peita, helises Idili autost telefonikõne.
Dzhulida leidis Idili telefoni ja nägi, et Djuneit helistab, võttis telefonitoru vastu.
Juneit küsis:
- Mida sa teinud oled? Kas saaksite segadust varjata?
Julida ei saanud aru, kuidas Juneitu sellest teadis. Kuid see osutus väga lihtsaks. Kui Idil telefoni kukutas, jäi Djuneit ühendust ja kuulis tüdrukute vestlust ning Djulida viimast fraasi:
- Leidsin aja surra.
Dzhulide küsis Juneita käest, mida tal vaja on. Cuneyt ütles, et aitab teda, saatke talle lihtsalt aadress.
Kohale jõudes küsis Dzhuneyt, kust need asjad, mis Idil talle andma peab. Julide vastas, et ta ei puudutanud midagi, las vaatab autosse.
Cuneyt leidis võltspassi, kuid ei leidnud raha. Julida soovitas kindalaekasse sisse vaadata. Aga ka seal polnud raha.
Cuneyt ütles tüdrukule, et nüüd peab ta talle palju raha leidma. Ta on mõrvar ja ta on tunnistaja.
Sel hetkel võttis Julide kindad välja ja ütles, et tema jälgi pole autos, kuid nüüd on see täis. Seetõttu on ta kaotaja.
Dzhuneyt sai aru, et oli sattunud kavala tüdruku lõksu ja pidi nüüd teda aitama.
Paar vabanes autost ja Namyk kirjutas Idilt hüvastijätukirja.
