NSV Liidu ajal õppisime vihmaseks päevaks raha kokku hoidma, naeru tagasi hoidma, et me homme ei nutaks, ja tunda end ka süüdi selles, et nüüd oleme vabad, rahulikud ja õnnelikud. "Lõpeta valetamine - pead välja tulema!", "Mis siis, kui homme midagi juhtub!", "Naabrite ees ebamugav!", "Ja mida inimesed ütlevad!" - see kõik on meie nõukogude minevikust! Kulbi on raske peast eemaldada, väga raske!
Kui ma poest koju tulen, on kõigil nii hea meel proovida uusi riideid ja juua teed koos ainult ostetud maitsvate maiustustega et lapsed juba kiskuvad minult poekotte, pakivad komme lahti ja panevad riided selga, mille eest ma muide ostsin ise. Ja nad ei tee midagi halba, aga ma lähen närvi! Miks? Sest ma olen sündinud NSV Liidus ja siis olid uued asjad, näiteks kallid maiustused, haruldus ning neid tuli hooldada ja hellitada!
Kas mäletate, mida uusaasta kingitusest kõigepealt söödud oli? Kõige maitsetuim ja lõpuks oli käes juba šokolaadide kord. Meie puhvetkappides olid sünnipäeva või uue aasta ootuses purgid hernestest, maisist, majoneesist.
Minu silme ees on veel vinüülplaadid ja kassetid rulli-rulli magnetofoni jaoks, hunnik raamatuid riiulitel, poevõrgud ja muu nõukogude atribuutika. Ma ei taha öelda, et ma pole oma minevikuga rahul. Jah, meie lapsepõlves ei olnud kõik nii, elasime reeglite järgi, kõndisime järjekorras, proovisime olla tublid, et nad meist halvasti ei räägiks, püüdsime kõiges läbi lüüa. Kuid elu NSV Liidus oli kuidagi pingeline. Me praktiliselt ei puhanud, sest vajasime pidevalt vaba aja sisustamiseks midagi kasulikku. Nii et me ei kasvanud õnnelikuna!
Meie vanematele tundus, et õnnelik olla on kuidagi sündsusetu. Ja armastust eriti ei oodatud. Oli halastamatust, täpsust ja kõik mu tegelikud tunded tuli lukku panna. Avalik õnn oli tähtsam kui isiklik õnn. Inimesed töötasid liidule kasuks. Ja elul polnud mõtet, mõte oli ainult tööviljakusel! Ja see elu "helge tuleviku" ootuses ei võimaldanud lihtsalt nautida elu siin ja praegu. Ja meid, lapsi vaktsineeriti. Ja nad tõesti sisendasid seda! Nüüd on meil, juba nõukogude lapsepõlves täiskasvanutel, mingisugune puutumatus õnne vastu. Elame jätkuvalt mingisuguses pinges, kuigi NSV Liit pole enam 30-aastane!
Kõigist neist nõukogude stereotüüpidest on meil nii raske üle saada, me ei suuda oma kompleksidest ja hirmudest lahku minna. Ja tunnen end endiselt süüdi selle pärast, et olen millegi üle õnnelik, ostan midagi kallist, ei lükka seda vihmaseks päevaks edasi.
Isegi psühholoogid ütlevad: "Armasta ennast kõigepealt!" Aga kuidas seda teha, kui meile seda lapsepõlves ei õpetatud? Kuulasime oma vanemaid, lugesime nõukogude raamatuid, uskusime "helgesse tulevikku". Ja kuidas saaksime nüüd õpetada oma lapsi ennast armastama? Kuidas me saame seda õpetada?
Ja otsustasin endaga võidelda. Kui mulle meeldivad šokolaadid, siis ostan neid, mitte karamelle, mis on odavamad. Ma ei taha vabal päeval midagi teha - ma ei tõsta isegi sõrme. Me hakkasime sööma ilusast ja kallist roogade komplektist, selle asemel, et seda eriliseks puhuks hoida! Kui loete - siis ainult rõõmuks, kui armastate oma lapsi - siis ilma igasuguste tingimuste ja etteheideteta!
Peame õppima õnne tundma! Kõik on juba väsinud Nõukogude mineviku jäänustest, nüüd on aeg otsida põhjuseid ka kõige väiksema rõõmu jaoks, on aeg õppida elama õnnelikult!
Algne artikkel on postitatud siia: https://kabluk.me/zhizn/sovetskoe-detstvo-pochemu-nas-ne-nauchili-byt-schastlivymi.html
