Kui keegi on haige ja köhib, köhib ta flegmi üles. Mingil hetkel muutub röga läbipaistvast või valgest kollaseks või roheliseks. Paljud on segaduses.
Veel 1955. aastal leiti, et kristalliseeritud peroksüdaas annab röga rohelise värvi. See on ensüüm, mis eritub valgetest verelibledest. Tõenäoliselt on selle värvi jaoks palju muid põhjuseid.
Millegipärast usuvad mõned inimesed, et kollane või roheline flegm on bakteriaalse infektsiooni kindel märk. Tegelikult kaasneb viirusliku bronhiidiga ka mädane röga.
Kroonilise kopsuhaigusega inimestel on röga värvuse ja bakterite vahel teatud seos. Kuid mitte ägeda köhaga. See tähendab, et kui algselt terve inimene haigestus äkki ja köhis, siis ei saa röga väljanägemise järgi midagi ennustada.
Tavaliselt juhinduvad naised selles küsimuses paremini, eriti need, kes ise antibiootikume kasutasid. See jõuab nendeni kiiremini.
Meestega on kõik keerulisem. Palju harvemini annavad nad lastele ise ravimeid ja on vähem tähelepanelikud sümptomite suhtes.
Ka arstid ei hinda olukorda iga kord õigesti.
Sellel teemal tegutsevaid arste koolitatakse ja koolitatakse, kuid ekstsentrilisus jätkub aastast aastasse. See on müüt meditsiinis, mis elab antibiootikumidega paralleelselt juba peaaegu 100 aastat.
Tundub, et olukorra muutmiseks peate inimesi koolist saati harima. Vastasel juhul ei saa vanu rattaid kustutada.
Seal peate välja selgitama mitte ainult röga värvi, vaid isegi tühjenemise allika.
Paljud ei saa üldse aru, kas midagi jookseb ninast alla või puhastab kõri kopsudest. Enamik näeb teiste inimeste rohelisi röövikuid maapinnal ega vaevu liiga palju sellise lima allikaga.
Samal põhjusel on kasulikum, kui arst vaatab flegmi oma silmaga ega usalda lugusid.
Ühesõnaga, kui esialgu terve inimene haigestus ootamatult, tundis üldist halb enesetunne ja köhis kollase või rohelise röga, siis pole see põhjus antibiootikumi kandideerimiseks.
Kuidas suhtute kollasesse röga?
