Mõnikord pakub elu meile üllatusi ja mitte alati häid.
Meryemit peeti aastaid leskeks ja pärast 20 aastat saab ta teada, et tema mees on elus ja terve.
Meryemi jaoks oli oluline teada saada, miks Kadir talle seda tegi, miks ta jättis lapse sülle.
Kadir ütles Meryemile, et Zia-bey ja Yukup sundisid teda lahkuma ning korraldasid siis tema surma.
Meryemil oli raske uskuda, et tema enda isa ja vend olid teda ja poega paljude aastate pisarate ja üksinduse hukule määranud.
Meryem armastas Kadirit väga, kuid ta harjus juba ammu mõttega, et teda pole enam elus.
Kadir üritas haletsusele survet avaldada ja rääkis oma haigusest ning soovist elada viimaseid päevi koos tema ja tema pojaga. Ja ta ostis isegi kolm piletit Saksamaale, lootuses, et naine andestab ja läheb koos pojaga kaasa.
Kuid Meryem ei saanud Kerimile veel rohkem haiget teha, ta käis juba nii kõvasti uudist "ülestõusnud" isa üle. Seetõttu kirjutasin Kadirile kirja, milles ta ütles, et ta on ammu maetud.
Ta ei saa käest kinni hoida, lamada mehega, kes ta hülgas ja reetis. Meryem palus Kadiril nende elust kaduda ja ei ilmu enam kunagi.
Armastus poja vastu ja uhkus osutusid palju tugevamaks kui armastus mehe vastu, mis soojendas aastaid tema hinge.
Muidugi pole selge, millega Kadir arvestas. Kui ta oli terve ja jõudu täis, ei mõelnud ta oma perekonna peale. Ja kui ta sai teada raskest haigusest, saabus ta kohale ja häiris oma perekonna meelerahu.
Nad on teda juba korra leinanud, mille jaoks tuleb neile uuesti selline test teha.
