Nimetaksin neid tagajärgi ka geneetiliseks vaesuseks, kuid mida iganes öelda, oleme kõik pärit nõukogude ajast. See kandub verega meile edasi põlvest põlve. Hea, et paljudel inimestel õnnestub sellest vastikust asjast välja saada, kuid enamik, eriti tagumikus elavad, upuvad sellesse.
Need on Nõukogude lapsepõlve 4 tagajärge ja vastus küsimusele, miks paljud inimesed elavad vaesuses, teenides mõnikord normaalselt!
Mentaliteet
Lapsena oli mul sõbranna, kellega veetsin palju aega külastades. Hüppasime diivanile, nautides tolmupilvi ja polstrist välja ulatuvaid vedrusid. Mäletan, kuidas me kogemata peegli lõhkusime ja siis ema sõimas mu sõpra. Kohtusime 20 aastat hiljem ja ta kutsus mind uuesti külla. Tulin tema juurde ja olin kohkunud. Tal oli ikka sama diivan, ehkki koliti teise nurka, ja sama peegel rippus, lindiga "haava" asemele hoolikalt teipitud. Siis sain aru, kui vilets ja armetu see välja näeb. Ja ka mu sõber oli räpane, s.t. vilets ja räpane. Ja asi pole selles, et ta on koristamiseks liiga laisk või tal pole raha mööbli parandamiseks ja ostmiseks. Asi on selles, et see on selline mentaliteet. Jah, mustus on mentaliteedi ilming. Ja mustus ja vaesus käivad alati kõrvuti, nii et vaesus on ka mentaliteet
Vilistlus
Koolis vastas üks minu õpetaja klassikaaslase küsimusele, mis on filistlus, väga selgelt ja lühidalt. Ta ütles, et filistlus on see, kui sul on kapis kalleid nõusid ning sööd vanast ja räbalast. Nõukogude ajal tegid kõik seda. Hoolitsesime kristallide ja kaunite nõukomplektide eest kuni parimate aegadeni, mida ei tulnudki. Tuleb välja, et inimestel olid valgel päeval kapis ilusad tassid ja ülejäänud päevad olid seetõttu alati mustad? Ja see kandub edasi geneetiliselt, kuna mul on tuttav pere, neil on terve maja kallites roogades, palju uusi riideid, kuid nad kasutavad kõiki vanu. Ja ikkagi ostavad nad pankadest kaaviari, mis on aastaid olnud koos nendega, oodates erilist sündmust. See on filistlus. Ja tegelikult on see enda suhtes tõeline ahnus
Tuhkatriinu kompleks
Kuid laste kasvatamine nii karmides tingimustes, nagu meid kasvatati, viib mõnikord tõsiasjani, et paljudel naistel tekib tuhkatriinu sündroom. See on siis, kui säästad kõiges enese pealt, kui su peas on ainult üks fraas: "Miks mul seda vaja on, ja see on nii hea, ma pole seda väärt" jne. Ei on küll kohutav, mul on tuttavaid naisi, kes on jõukad, kuid nad ei tea, kuidas endale kulutada, kõik on abikaasade ja laste jaoks, aga nad ise on nagu hallid hiir. Iga kord, kui nad endale midagi ilusat ja kallist ostavad, rikub nende meeleolu, sest nad tunduvad end selle kõige suhtes väärimatuna.
Alateadlik programmeerimine
Kui lapsed näevad korteris räbaldunud nurki, kooritud tapeet, vannitoas vana voolusegisti, programmeerib see nad vaesusesse. Nad kasvavad siis suureks ja teenivad ehk head raha, kuid siiski ei saa nad rikkaks. Vähemalt majas on ka räsitud nurgad ja praegune kraan. Vaesus ja roppus programmeerivad inimese esialgu läbikukkumiseks!
Võib-olla keegi esitab vastuväite ja ütleb, et vastupidi, kui inimesed elavad lapsepõlves vaesuses, stimuleerib see neid tulevikus rohkem saavutama. Jah, olen nõus, mõned on, aga neid on vähe. Sellisest lapsepõlvest murduvaid inimesi on palju rohkem. Ja nüüd ma ei sõima riiki, mis ei andnud võimalusi, ega püüa alandada inimesi, kes ei suutnud endale ja oma lastele inimväärset elu pakkuda. Ma lihtsalt ütlen, et vaesus on midagi, mis kandub inimestele edasi geneetiliselt. Nii et ajage kodanlus minema, visake peast välja kogu see jama, mille teie vanemad sinna "kinni jäid". Pidage meeles, et rikkus on teie meeleseisund!
Algne artikkel on postitatud siia: https://kabluk.me/psihologija/posledstviya-sovetskogo-i-postsovetskogo-detstva-kotorye-privodyat-k-nishhete.html
