Mul on üks vana sõber Lena, kellega nii-öelda jalutame koos läbi elu õlg õla kõrval. Püüame kohtuda kõigi oma elus toimunud sündmuste ning murede ja rõõmudega. Nii et mu sõbra ema suri kaks aastat tagasi. Ta oli juba vana ja elas üksinda kopika tükis. Tema tütar, s.t. mu sõber, käis pidevalt tema juures ja võib öelda, et ta oli temaga sel hetkel, kui vana naine andis oma hinge Jumalale. Lena ema maeti. Mõne aja pärast hakkasid Lena ja tema abikaasa korteriga tegelema, mu sõber päris selle. Ja kui enne seda aega oli neil veel vahendeid selle korteri ühiskorteri eest tasumiseks, siis nüüd tekkis küsimus, mida edasi teha.
Mäletan, kuidas Lena helistas ja pidas minuga nõu ema korteri müügi osas. Kutsusime isegi kinnisvaramaaklerit eluaset hindama, kuid pärast numbrite kuulmist saime aru, et kuidagi kahju oli korteriga sendi eest hüvasti jätta. Seetõttu otsustati korter üürile anda.
Internetis postitati kuulutus ja varsti reageeris sellele noor neiu. Ta kavatses minna meie linna kõrgkooli ja otsis endale lihtsalt korterit. Lena nõustus sellele tüdrukule korteri välja üürima ja määratud ajal tuli tulevane õpilane koos emaga koosolekule. Lenale meeldis see väga, nii õpilane kui ka ema olid välimuselt väga meeldivad, viisakad, puhtad. Nad näitasid oma dokumente, kirjutasid käsitsi alla mingile lepingule. Tüdruku ema käendas teda, ütles, et tema tütar on vastutustundlik, korralik, hea koduperenaine. Üldiselt oli Lena kõigega rahul, ulatas õpilasele võtmed ja lahkus südamerahuga.
Algul käis Lena üürikorteris kord kuus üüri koristamas ja arvestinäitude võtmiseks. Ja jällegi tundus talle kõik normaalne. Nagu me praegu arvame, siis ilmselt polnud esialgu kõik nii normaalne, kui väljastpoolt paistis.
Aasta hiljem saadeti Lena tööl ametikõrgendusele ja nüüd pidi ta sageli komandeeringutes reisima. Ka mees oli pidevalt oma tööasjades. Seetõttu otsustati, et õpilane võib makse kaardile kanda, eriti kuna tema vastu oli juba teatud usaldus. Eluaseme eest laekus alati õigeaegselt, nii et Lena polnud eriti mures, kuid sellest hoolimata oli tema hinges midagi häirivat, ta polnud pikka aega ema korteris olnud.
Terve aasta võttis Lena selle korteri arvestite näiteid telefoni teel ja sai kaardilt makse päevast päeva. Nii helistas õpilane ja ütles, et kolib välja. Midagi, mis ta sinna isiklikus elus sattus, või abiellus või otsustas kutiga kolida. Ja nii leppisid nad koos Lenaga kokku korteris, sest oli vaja aktsepteerida sobivas seisukorras eluase ja võtta kätte võtmed.
Ja siis läks Lena juttude järgi kohe põrgu, kui ta korteri läve ületas. Esimesena jäi talle silma vannitoa uks, seda tuli kiiresti muuta, see lagunes sõna otseses mõttes laiali. Vannituba ise oli ka õudusunenägu, mikser oli aerud tattil ja dušipead polnud üldse.
Köök oli absoluutselt määrdunud, põrandad olid kaetud mitu kuud vana määrdega, ahi oli tahmas must, mikrolaineahi oli kohutavas seisukorras ja külmkapp koos imelike plekkidega ja muutus valgest kollaseks! Ütlematagi selge, et nõud, mille Lena lõpuks lihtsalt ära viskas, proovimata neid taaselustada.
Lisasin saalis diivanil olevale tulele küttepuid, mis oli samuti lihtsalt äratuntamatu. Tundub, et nad magasid selle peal üleriietes ja välisaabastes. Lena oli sõnatu ja neiu käitus rahulikult, nagu poleks midagi juhtunud.
Tüdruk lahkus ja majaperenaise nõudmisel talle kahju hüvitamiseks vastas ta, et on talle juba regulaarselt maksnud, ja lasi koristusfirmal koristada. Noh, Lenal polnud muud väljapääsu, selle muda ise rehimine võtab liiga kaua aega. Ta maksis umbes viis tuhat koristamise, vannitoa remondi eest koos uksega kakskümmend ja diivan jättis ohutult prügikasti.
Siin ma seda kõike olen? Usalda, aga kontrolli. Lena vastutab nüüd korteri üürnike eest ja ta tuleb nende juurde alati vähemalt kord kahe kuu jooksul. Ja ta ei üürigi enam oma korterit tudengitele.
Algne artikkel on postitatud siia: https://kabluk.me/zhizn/podruga-sdala-svoju-kvartiru-molodenkoj-studentke-i-bolshe-podobnyh-oshibok-ne-delaet.html
